Atraktiivsemaks, värskema ja tervema: tänu nano-pakendite ja nano-lisandid?

Nanotehnoloogia liigub toidusektoris: vormis lisaaineid või pakkematerjali. Uuringu Keskuse Technology Assessment TA-SWISS annab ülevaate nanomaterjalid on juba kasutatud. Nad hinnatud tooteid, mis sisaldavad nanomaterjale, seoses keskkonnaküsimuste ja jätkusuutlikkust. Järgmine näitab see, kus edasise arengu võib võtta ja kus tuleb olla ettevaatlik.

Toidu puhul kerkib rohkem kui kusagil mujal küsimus: mis on nano ja mida nano teeb? Sest see, mida me sööme, läheb meie kehasse. Nii et vähemalt ei tohiks selles olla midagi organismile kahjulikku. TA-SWISSi uuringu järgi on Šveitsi poodides saadaval vaid üksikud nanomõõtmeliste lisanditega toiduained.

Neid on pikka aega katsetatud ja neid peetakse kahjutuks. Välismaalt saab aga interneti kaudu ka tooteid, mis sisaldavad siin riigis keelatud nanomõõtmelisi lisandeid, mis võivad tervist kahjustada. Tänapäeval ei oma nanotehnoloogia toidusektoris keskkonnasäästliku ja tervist edendava toitumise seisukohalt peaaegu mingit tähtsust ning tõenäoliselt mängib see tulevikus vaid allutatud rolli, et saavutada toitumises jätkusuutlikum. Nanotehnoloogia kasutamine on toiduainete pakendamisel juba levinud ja nähakse märkimisväärset innovatsioonipotentsiaali.

Sellise pakendiga loodetakse parandada toidu säilivusaega ja vähendada jäätmeid. Uuring näitab ka, et toiduaineid ja pakkematerjale käsitlevad õigussätted ei ole piisavalt kohandatud nanotehnoloogia väljakutsetele. Samuti on vaja tegutseda tootjate, töötlejate ja jaemüüjate poolt: vaja on läbipaistvust ja aktiivset teabepoliitikat.

Pikendage säilivusaega ja parandage ökoloogilist tasakaalu toidupakendite abil

Šveitsi turul pakutakse sünteetiliste nanokomponentidega pakkekilesid ja PET-pudeleid. Nanomaterjalidega paranevad barjääriomadused gaaside, veeauru, aromaatsete ainete vastu ning mehaanilised ja termilised omadused ehk UV-kaitse. Nanotehnoloogiliselt optimeeritud PET-pudelitel on soodsam CO2 bilanss: TA-SWISSi uuringus esmakordselt avaldatud olelusringi hinnangu kohaselt saaks ainuüksi Šveitsis säästa kliimat kahjustavaid heitkoguseid suurusjärgus 10 000 tonni või: tootmises. , põhjustab nano-PET-pudeli transport ja ringlussevõtt ligikaudu kolmandiku võrra vähem kasvuhoonegaase kui alumiinium ja ligikaudu 60 protsenti vähem kui ühesuunaline klaaspudel. See tähendab, et nano-PET-pudel on sama hea kui tagastatav klaaspudel.

Kas pakendist pärit nanoosakesed satuvad toidu sisse?

See, kas nanoosakesed võivad pakendilt toitu migreeruda, sõltub eelkõige sellest, kuidas nanokate kanti.

Kui nanomaterjalid puutuvad vahetult kokku toiduga, ei saa välistada ülekandumist. Sel juhul tuleb siiski esitada kahjutust tõendava dokumendi puudumine. See kehtib ka niinimetatud "antimikroobsete toidupakendite" kohta: bakteritsiidsete nanohõbedaosakestega kate põhjustab toidu riknemise kiiremini.

Neid materjale Šveitsis praegu ei ole, kuid välismaalt saab neid Interneti kaudu.

Nanoskaalalised lisandid toidus

Tänapäeval on Šveitsis nanomõõtmeliste lisanditega rikastatud vaid vähesed toiduained. See hõlmab nirisemise abi, mis hoiab ära virde kokkukleepumise. See koosneb ränihappest (ränidioksiid või E 551), mis jahvatamisel annab nanomõõtmelisi osakesi sisaldava pulbrilise materjali. Sünteetilisi nanokomponente kasutatakse ka nn kapseldamisel, näiteks karotenoidide või vitamiinide ümbritsemiseks, et need muutuksid vees lahustuvaks, säiliksid pikemaks või imenduksid organismis paremini. Selliste lisandite kasutamist toidus on kontrollitud ja neid peetakse kahjutuks.

Keda huvitavad nanotoidud?

TA-SWISSi uuring jõuab järeldusele, et teatud "toitumisstiiliga" inimesed võiksid kindlasti olla avatud nanotehnoloogia abil toodetud lisanditega toodetele.

See kehtib eriti juhul, kui eeldatakse, et nanotoite on lihtsam käsitseda ja/või neil võib olla tervisele täiendavat kasu. Arengumaades võivad sellised lisandid aidata võidelda alatoitumise vastu; näiteks rikastades põhitoite raua, tsingi, A-vitamiini või foolhappega. Siiski tuleb silmas pidada, et ka selliseid tooteid tuleb siis pakkuda nii, et need oleksid soodsad ja abivajavale elanikkonnakihile kättesaadavad.

Lünkad õiguslikus regulatsioonis ja märgistamisnõuetes

Šveitsi toiduseadust reguleerib niinimetatud "positiivne põhimõte". See tähendab, et kasutada tohib ainult neid lisaaineid, mis on positiivses nimekirjas ja mis on märgitud E-numbriga. Need vastavad mitmetele nõuetele, eelkõige tuleb tõestada, et ilma kõnealuse lisaaineta ei saa toitu toota ja kasutatav kogus ei kahjusta tarbija tervist. Nanoosakesed võivad samuti kuuluda sellesse kategooriasse ja neid tuleks kontrollida vastavalt ülaltoodud kriteeriumidele. Üldreegel:

Kui kasutatakse koostisainet, mis on hetkel positiivses nimekirjas, ei pea seda uuesti testima – isegi kui see on nanoskaalal äsja lisatud. Kuna nüüdseks on teada, et üks ja sama aine käitub nanoosakestena sageli teisiti kui makroskaalal, siis nanomõõtmeliste lisandite puhul on see määramine ebapiisav.

Toidu märgistamise määruse (LKV) kohaselt peavad kõik toidu koostisosad olema loetletud. Ei ole kohustust konkreetselt osakeste suurust näidata.

Kodanikud soovivad aga nanoosakeste märgistamist, eriti toiduainesektoris, nagu näitas TA-SWISSi 2006. aastal läbi viidud osalusprotsess.

TA-SWISSi uuringu soovitused

Määrus: Olemasolevad toiduaineid ja kemikaale käsitlevad õigusaktid tuleks kohandada nanotehnoloogia nõuetega.

Läbipaistvus: aktiivse teabepoliitikaga peaksid tootjad aitama võidelda elanikkonna usaldamatuse vastu. Näiteks nanokomponente sisaldavate toiduainete ja toidupakendite tootjad, töötlejad ja jaemüüjad võiksid end üha enam järgida tööstusharu spetsiifiliste tegevusjuhendite järgi. Tarbijad soovivad saada teavet toote koostisainete kohta, et selle põhjal oma ostuotsuseid teha. Tootjatele peaks nanomaterjale sisaldavate kaupade turule laskmisel olema vähemalt kohustuslik teavitada toiduohutusasutusi.

Deklaratsioon: Rahvusvahelist kaubavoogu silmas pidades oleks ülemaailmne või vähemalt üleeuroopaline reguleerimine eelistatavam kui Šveits üksi. Spetsiifiline märgistus vastaks läbipaistvuse vajadusele ja hõlbustaks nii vastavate toitude jälgitavust kui ka riiklikku toidukontrolli: mittespetsiifiline märgistus, nagu "sisaldab nanoosakesi", tundub seevastu nendel eesmärkidel vähem kasulik. Olemasolevad toiduainete tootmise jälgitavuse süsteemid tuleks läbi vaadata, et näha, kas need on nanomaterjalide suhtes kohaldatavad. Alles siis on võimalik tooteid kiiresti turult eemaldada, kui värskemad leiud viitavad võimalikele ohtudele.

Sarnaselt keskkonnakaitseseadusega tuleks ettevaatuspõhimõte selgesõnaliselt kinnistada ka toiduõiguses. Ainult sellel alusel saavad Šveitsi toiduametid võtta riskijuhtimismeetmeid.

Rahastada tuleb inimeste ja ökotoksikoloogiliste riskide uuringuid. Nanoosakeste mõju tuleb uurida kogu toote elutsükli jooksul alates valmistamisest kuni kõrvaldamiseni.

Allikas: Berne [ TA-SWISS ]