Tööstuse uuring Söök ja joogid 2011
Toormehindade otse turu arengu
Saksa toiduainetööstusel pole hingamisruumi: paljude toorainete hinnad on jõudnud astronoomilisse kõrgusesse - edasine tõus näib vältimatu. Peamised siseturud on küllastunud, noorte välisturgude kasvu piirab bränditeadlikkus. Turu korrigeerimine on programmeeritud. Milliseid strateegiaid saavad ettevõtted siiski kululõksust vabanemiseks kasutada? Millised on teil hinna- ja kulusurve vahelised "võileivapositsioonid"? Praegune tööstusharu uuring "Söök ja joogid 2011", mille autor dr. Wieselhuber & Partner (W&P) koostöös West LB-ga.
Tulemused näitavad tööstuse olukorrast lakkimata pilti: eriti väiksematel ettevõtetel on kasvavate toorainehindade ja küllastunud turgude tõttu üha enam raskusi ellujäämise nimel. Strateegilise orientatsiooni proovile panemine on kohustuslik kõigile mängijatele – olenemata ettevõtte suurusest. Nii järeldas 2011. aasta märtsist juunini 29 toidu- ja joogitööstuse tippjuhi seas läbi viidud küsitlus. Asjaosalised – 82 protsenti tootjaid ja 18 protsenti kauplejaid – vastasid süvaintervjuudes küsimustele kuumade teemade ja valdkonna trendide kohta.
Järelikult on toorainehindade tõus peaaegu kindel: 95 protsenti eeldab tooraine edasist hinnatõusu ja turu tugevat volatiilsust. Selle eest vastutavad eelkõige rahvastiku kasvust tulenev kasvav nõudlus põllumajandustoorme järele, keskkonnamõjudest tingitud viljapuudused ning energiatootmise tooraine kasutamise oluline kasv. Olulisim meede, mida tootjad on võtnud vastuseks toormehindade arengule: hinnatõus (94 protsenti). Jaemüük on siin palju reserveeritum (67 protsenti). Tarbijate soovimatus kulutada rohkem raha toidukaupadele ja hinnakonkurents mängijate vahel pidurdab hindade edasikandumist klientidele. Üks on selge: eriti suurtootjatel, kellel on vastav kaubamärgiboonus, on lihtsam kõrgemaid hindu jaemüüjatele "kinnitada".
70 protsenti küsitletutest näeb turu värisemise ohvritena vastavalt väiksemaid või keskmise suurusega ettevõtteid, mis on keskendunud lõpptoodete valmistamisele – enamasti suure materjalikvoodi ja samal ajal väikese turuosaga. "Väiksematel tegijatel napib reeglina vajalikke ressursse, et oma lisandväärtusmudelit kohandada. Nad on praktiliselt oma lisandväärtusahela lõksus – tooraine ostmine, töötlemine, müük," räägib dr. Timo Renz, tööstuse ekspert ja W&P õppejuht. Lisaks on need ettevõtted jaemüüjate ja tarnijate jaoks teisejärgulise tähtsusega ning seetõttu on neid lihtne asendada.
Tooraineturgude arengud kiirendavad muuhulgas rahvusvahelistumise tendentse - suurt rolli mängib juurdepääs piirkondlikele tooraineallikatele ja tarnijatele. Lisaks, kuna Saksamaa toidu- ja joogiturg on aastaid seisnud, näeb 96 protsenti küsitletutest rahvusvahelistumist kõige olulisema strateegilise kasvumeetmena. dr Renz: "Laenemistrendid ei kaota hoogu ka keskpikas perspektiivis. Vastupidi: intensiivistub ressursside kasutamine välisturgude vallutamiseks, et soikuvat kodumaist äri endasse haarata." Eksport ja välistegevus on hetkel keskendunud müügiturgudele EL-is ja Venemaal.
"Kõik ettevõtted ei suuda tooraine- ja müügituru arengutele adekvaatselt reageerida ja veel olemasolevaid kasvuvõimalusi realiseerida, näiteks turgude ümbersegmenteerimisega. Need omanikud ei tohi pead liiva alla pista, vaid tuleb mõelda näiteks ettevõtte müügile,“ annab Renz nõu.
Allikas: München [ RHIuIFdpZXNlbGh1YmVyICYgUGFydG5lciBHbWJI ]
